Kolmapäev

Kolmapäeval sõitsime hommikul bussiga Derby ülikooli. Kuna läksime kiirliiniga jõudsime kohale plaanitust varem ning pidime ootama kuni keegi meiega tegeleks. Üsna pea tuli naine kes lasi meid väravast läbi ning juhatas söögialale ning palus oodata, sest ruum kuhu minema pidime polnud valmis. 20 minutit hiljem tuli ta tagasi ja läksime trepist üles kuuendale korrusele ühte klassiruumi, sest teine oli kinni. Kuigi nii kõrgele kõndimine väsitas, saime nautida ilusat vaadet.

Esimesena tuli meile rääkima mees kes tegeleski rahvusvaheliste õpilatega. Ta rääkis koolist ning kuidas sinna õppima võimalik asuda on. Tõi välja õppimisevõimalused ning rääkis ka üldiselt eestlastest kes seal koolis õpivad ning õppinud on. Oma jutu lõpus andis ta meile mälupulgad kus on infot kooli kohta ning ka rinnamärgi millel kujutatud linnaloom mônes ametis.

Teisena rääkis meiega äri juhtimise õpetaja. Ta oli väga tore ja lõi meiega kohe kontakti, küsis küsimusi ja lasi meil mōelda. Ta rääkis ärist. Küsis meie arvamust sellest ning siis seletas oma vaatenurga lahti. Ütles ka, et me kirjutame tema järgmise tunni, sest ta pani meie mõtted kirja ja plaanis neid kasutada. Ta küsis ka strateegia kohta. Kui keegi ei osanud talle seletada mis see on pani ta Maarika sundukorda, tõi talle kujutletava situatsiooni. Kui tulnukad tulevad esimest korda maale ja küsivad talt “mis on strateegia?” Siis mida ta vastaks Maarika ikkagi ei osanud midagi vastata. See mees rääkis meiega tund aega.

Pärast vestlusi klassiruumis viis naine kes meid alguses sinna juhatas majatuurile. Ta näitas kus asub rahvusvaheliste õpilaste abi ning rääkis, et sealt saab abi ükskõik millega, kasvõi uue telefoni valikul. Seejärel viis ta meid meditsiinikeskusesse, kus oli palju erinevaid õpilaste jaoks tasuta võimalusi. Vajadusel saab seal terapeudi juures käia või kui halb on siis kooliarsti, seal kõrval olid ruumid kus õpilased nukkudel harjutasid kuidas arat olla. Nukkudele sai anda erinevaid emotsioone ja tundeid, et jääks tunne nagu oleks tegu pärisinimesega ning saaks päriselt kogemuse mitte ainult teooria. Ta näitas ka raamatukogu kus oli neli korrust ning erinevad tsoonid erivärvi nt kui vaikuses õppida tahad saad vaikuse tsooni minna. Raamatukokku saab ainult kaardiga sisse. Seal on palju erinevaid töötajaid erinevates valdkondades kellelt saab abi küsida. Seal on ka võimalus osalise kohaga tööl käia nt kooli kõrvalt. Käisime ka spordikeskuses, kus kohustuslikku õppetööd ei tominud. Seal oli jõudaal mis maksis 90£ aastas ning ronimissein, millel ronimine oli 4£. Samuti oli seal olemas scoch’i mängimiseks ruum ning sees ja väljas suured väljakud. Peale tuuri palus ta et me täidaksime ära tagasiside lehed ning seejärel saatis meid bussile ja tegi kindlaks, et piletid arvestataks.

Ülikoolist tagasi tulles suundusime kolledžisse ja sõime seal lõunat. Peale lõunasööki saime kokku Hassaniga. Ta juhatas meid klassiruumi kus olid äri teise kursuse õpilased. Nad olid 15-17 aastased ning elasid Derbys. Kõigepealt oli tutvustamisering seejärel tegid Marion ja Melonia esitluse Eesti ja Tartu kohta. Peale esitlust oli aeg kus sai kohvi/teed või vett juua ning taheti, et me sellel ajal Derby ôpilastega suhtleks. Alguses ei edenenud omavahel suhtlemise asi kuid mida lõpu poole seda julgemaks mindi. Kui nende tund lõppes saadeti meid alla sööklasse Hassani ootama. Kui ta tuli oli natuke aega järgimise ettekandeni kuid läksime klassi ootama. Lisaks meie grupile oli klassis ka kaks kolledži õpilast. Loengu pidaja töötas advokaadina ning turuuurijana. Ta andis igale ühele koti enda ettevõtte logoga ning selle sees olid logoga asjad. Ta rääkis mida peab silmas pidama oma äri avamisel ning kuidas konkurentidesse suhtuda. Ta andis väha palju erinevaif nõuandeid. 

Peale naise loengut ärist olime vabad ja läksime shoppama. Kuid enne seda rääkis Hassan natuke ka järgmisest päevast ning mida me kaasa vôtma peame.